You are currently viewing TEGEVUSTERAPEUT | Miks mu laps enne magama minekut “pööraseks” muutub? Tegevusideid lapse maandamiseks

TEGEVUSTERAPEUT | Miks mu laps enne magama minekut “pööraseks” muutub? Tegevusideid lapse maandamiseks

  • Post category:Blogi
  • Reading time:9 minutit lugemist

Autor: Heldi McCaskill, tegevusterapeut ja sensoorse integratsiooni praktik

Lapse magamapanek on tegevus, mis on perede igapäevase rutiini ladusalt kulgev või hoopiski stressirikas osa. Ei ole tavapäratu, et lastel tuleb justkui energialaadung täpselt enne magamaminekut, mille vältel nad jooksevad ja hüppavad ringi, tahavad mürada või paluvad hoopis mänguväljakule minekut. Kas see on tahe näidata, kuidas nad pole väsinud või hoopis midagi muud?

Lapse sensoorsed süsteemid

Igal inimesel on kaheksa sensoorset süsteemi, mis kogevad ja tõlgendavad kogemusi keha sees ja ümber. Tuntud süsteemid on:

  1. auditoorne (kuulmine)
  2. visuaalne (nägemine)
  3. taktiilne (kompimine/puudutamine)
  4. olfaktoorne (haistmine)
  5. gustatoorne (maitsmine)

Vähem tuntud ja keeruliselt kõlavad süsteemid on: 

  1. Propriotseptsioon on lihtsustatult tõlgitud kui süvatundlikkus ning see tagab meile kehataju ehk kus on meie erinevad kehaosad, palju jõudu peame kasutama millekski jne.
  2. Interotseptsioon on lihtsustatult tõlgitud kui sisetundlikkus (need on tunded, mida me tunneme keha sees). Kui sisetundlikkus hästi töötab, siis teame oma tühjast kõhust, janust, valust, palavusest, hingamise kiirusest. 
  3. Vestibulaarne süsteem on lihtsustatult meie tasakaalumeel. Tänu sellele teame, kas oleme pea alapidi ja ringleme või istume püsti ja paigal.

Närvisüsteemi tuleb kogu sensoorne informatsioon (ehk stiimul) kokku ja seal toimub siis tõlgendamine ning otsustamine, kuidas reageerida. Näiteks kui on järeldatud, et teatud tegevus või keskkond on ohtlik, siis käitumusliku tagajärjena võib laps eemale tõmbuda, olla ärev. Või muutub laps hoopis liigselt aktiivseks, millega tuleb kaasa agressiivsus ning tähelepanematus. 

Kuna sensoorne regulatsioon ja laiem eneseregulatsioon on omavahel tihedalt seotud, siis on võimalik aidata lapsel end maandada sensoorsete tegevustega. Tuleb rõhutada, et eneseregulatsioon on pisematel tugevalt seotud kaasregulatsiooniga ehk millises seisundis on lapsevanemad. Samuti areneb eneseregulatsioon vanusega, mistõttu tuleb olla realistlik lapse võimetes vastavalt eluaastale, s.t. mitte oodata lapselt võimekust ennast reguleerida, kui ta aju pole selleks veel suuteline.

On lapsi, kelle jaoks mingid sensoorsed kogemused on igapäevaselt eriti suuri väljakutseid pakkuvad. Tüüpiliselt on sellistel juhtudel raskusi näiteks:

  • enesehügieeni toimingutega (juustepesu, küünte lõikamine)
  • riietumisega (sokid, aluspesu, kindad)
  • söömisega (kitsas toidusedel, mis koosneb ühelaadsest maitsest ja tekstuurist)
  • õppetöö tegevustega (paigal istumine, käsitsi kirjutamine, meisterdamine käte külge jäävate materjalidega, pallimäng)
  • sotsiaalsete tegevustega (perega avalikes kohtades, huviringid)

Kui need väljakutsed mõjutavad pikema perioodi jooksul pidevalt ning tugevalt lapse (ja pere) heaolu, siis on võimalik hinnata sensoorsete süsteemide arengut ning pakkuda lahendusi, kuidas nende süsteemide töötamist parendada ja antud olukordadega paremini toime tulla. 

Kuidas toetada lapse eneseregulatsiooni läbi sensoorsete süsteemide

Kolm sensoorset süsteemi ehk nn reguleeriv trio, millesse tasub kõigil enda regulatsiooni toetamiseks panustada on süvatundlikkus, tasakaalumeel ja kompimis/puutemeel. Tänu süvatundlikkusele teame, kui kõvasti võtta kinni lapse käest ja kui suure jõuga lükata mänguasjade kasti. Tänu tasakaalu süsteemile ei kuku me söögilauas seljatoeta toolilt maha ning saame lapsega batuudil hüpata. Tänu kompimis/puutesüsteemile leiame öösel pimedas lastetoas kombates maha aetud teki ning silume tahapoole näole läinud juuksed. 

Mängu/õppetegevused ja -keskkonnad on lapselt palju nõudvad. Enamus väikelapsi suudab piisavalt hästi hakkama saada pärastlõunani, kuid hiljem on juba keerulisem end reguleerida. Eriti tulevad sensoorsed tegevused kasuks vahetult pärast lasteaia/koolipäeva lõppu või enne tegevusi/keskkondi, mis väga palju stimuleerivad või mis ei pruugi lapsele ühel või teisel põhjusel meeldida (näiteks sünnipäevapidu mängutoas, juuksuri külastus). Paljudel lapsevanematel on hea teadlikkus unehügieenist. Näiteks tehakse enne uneaega lastele vannitamisi, masseeritakse jalgu või loetakse hämaras ning vaikses toas muinasjuttu. Jällegi nende näidete puhul on sensoorne tegevus ja keskkond väga olulised, et anda lapse kehale märku peagi algavast puhkeajast. 

Kui lapsel on harjumuseks enne uneaega mänguasju ühest kohast teise tassida, onne või takistusradasid ehitada, hambapastaga mäkerdada ning padjasõda teha, siis võib ka see olla püüe end maandada ja puhkeajaks valmis sättida. Lihtsalt tegevuste valik ei pruugi parim olla.

Tegevusideid lapse maandamiseks õhtupoolikul

Pärastlõunal sobivad maandavateks tegevusteks näiteks:

  • aiatööd (lehtede riisumine, aiakäru lükkamine, puuriida ladumine, taimede kastmine kannuga, augu kaevamine, lumelükkamine)
  • toidukottide trepist üles viimine või nende lükkamine esikust kööki
  • pesumasinast märgade riiete välja võtmine, pesukorvi asetamine ja selle kandmine pesuresti juurde
  • meisterdamine või küpsetise valmistamine
  • takistusradade ehitamine ning nende läbimine (toas patjadest, toolidest, tekkidest jm; õues aiasaadustest, puupakkudest, kividest jm)
  • mänguväljakul või koduaias igasugused ronimised, hüppamised, kiikumised (ka muudes suundades kui edasi, tagasi)

Liikumine ei ole kasulik mitte ainult meie vaimsele ja füüsilisele tervisele, vaid ka sensoorsele tervisele. Kuigi on trenne, mis sensoorset poolt eriti hästi arendavad, siis maandavaks on pigem rahulikumas tempos ja suuremõõtmelised liikumised nagu joogapoosid. 

Uneajale sättides võib lapsele tegevusteks valida näiteks:

  • raamatute kandmise mängualalt tagasi riiulile või mänguasja kasti/korvi lükkamise ühest toa otsast teise (seda võib mänguliselt mitmeid korda teha)
  • venitamise
  • massaaži 
  • voodipesu vahetamise
  • burrito mängu (mässida lapse tugevalt teki sisse, millele võib järgneda süles aeglane rütmiline kiigutamine või kallistamine)

Mullide puhumine on samuti tore hingamisharjutus, eriti kui puhuda võimalikult suuri mulle ja siis neid veel kaugemale ühtlase pika puhumisega. Siinkohal hea näidest sellest, kuidas hingamisharjutused ei ole mõeldud vaid täiskasvanute jaoks. Kõnevurri kõnehingamise kettal on mitmeid toredaid harjutusi, mida võib lapsega enne unejuttu teha. Need aitavad lapsi tuua teadlikuma hingamise juurde, mis mõjutab hästi sisetundlikkust, samal ajal stimuleerides süvatundllikust ja kompimis/puutesüsteemi suuliselt. 

* Näitena toodud tegevused sobivad väikelastest teismelisteni. Pigem tuleb raskuste, kõrguste, ajamahu jm puhul arvesse võtta eakohast arengut ja turvalisust.

Juba sel aastal on oodata koostöös Heldiga uusi ja pônevaid teaduspõhiseid Kõnevurri mängukettaid. Ketastelt leiab sensoorseid tegevusi, millega aidata lapse närvisüsteemi maandada ning häid soovitusi ja nippe ühistegevusteks.

Artikli autor: Heldi McCaskill, tegevusterapeut ja sensoorse integratsiooni praktik. Foto: Confido Meditsiinikeskus